1990-2000

Viipekeele Fondi loomine

1990/91. õa loodi kooli juurde iseseisva asutusena Eesti Viipekeele Fond, mille eesmärgiks oli viipekeele õpetamine ja uurimine. Fondi direktoriks sai Vahur Laiapea.

Eelkoolirühmades ja algklassides algas üleminek viipekeelsele õpetusele ning eesti keele õpetamisele võõrkeelena.

Korraldati ümber kasvatustöö õpilaskodus. Vanemale astmele sisustati huvitoad, kus vabal ajal oli õpilastel võimalus vastavalt oma soovile tegutseda. Nii seati sisse mängutuba, spordituba, loodusetuba, meisterdamistuba, ka raamatukogu kasutati huvitoana. Üks kasvataja oli tööorganisaator. Huvitubade töö korraldamisega tegeles õppealajuhataja.

Oktoobris toimus Tamsalus rahvusvaheline konverents „Kurt laps ja viipekeel”. Lektorid olid saabunud Soomest ja Rootsist. Sai selgeks, et arenenud riikide sotsiaalabi süsteem on meie jaoks kauge unistus: nii õpetamise tulemused kui ka  üldine rehabilitatsioon sõltuvad suuresti ühiskonnakorraldusest.

Sel õppeaastal jäi soiku koolisiseste metoodikakomisjonide töö, seega koondusid kõik otsused ja hinnangud kitsasse juhtkonna ringi.

1991.a kevadel lõpetas põhikooli 11 kurti, kes said uued, Eesti Vabariigi vapiga lõputunnistused.

Neid lapsi on viisteist aastat õpetanud Helve Kuusk.

Sel õppeaastal kõlasid vanas lossis ka leinaviisid: 1991.a detsembris saadeti viimsele teekonnale kauaaegne kurtide kooli õppealajuhataja Olev Saarep. Aprillis suri pikka aega kurtide koolis mitmeid ameteid pidanud ajaloohuviline seltskonnategelane Eduard Tahti.

1991/92. õa elati kurtide kooli 125. juubeli tähe all. Kooli juhtis direktor A. Hein, direktori asetäitja õppealal oli A. Laiapea, asetäitjana  kasvatusalal töötas T. Laur, majandustegevust juhtis P. Vipper, pearaamatupidaja oli V. Saareoks, raamatupidaja, sekretäri ja kaadritöötaja kohustusi täitis S. Kasuk.

Pedagoogide pere täienes 3 noore pedagoogiga, kellest kaks – Terje Ojavere (Kundla) ja Evelyn Pärtelpoeg(Himma) – leidsid Porkuni koolis oma kutsumuse.

Alates 1991/92.õa kannab kool nime Porkuni Kurtide Kool.

1991.aasta detsembris lõpetas tegevuse kooli abimajand.

Kooli majandusolud olid ääretult rasked: ohjeldamatu rubla inflatsioon ning toidu- ja tarbekaupade hindade tõus andis igati tunda. Hoolimata neist asjaoludest oli laste toidulaud kaetud ja külmetama ei pidanud keegi.

Juubeliaasta päädis 20.detsembril aktuse ja taidluskavaga Tamsalu Kultuurimajas, kus humoorika pantomiimiga kurtide õpetamise metoodikast ajaloolises perspektiivis esinesid kurdid pedagoogid ja vanemate klasside õpilased. Samal õhtul toimus õpilaskodus bankett. Külalisi oli kutsutud rohkesti, saabujaid loodetust tunduvalt vähem. Pidu sai peetud: austati teenekaid pedagooge, mälestati lahkunuid, võeti vastu õnnitlusi ja kingitusi. Tuju oli hea. Järelkajana kajastati juubelisündmusi ETV saates“ Silmside“,V. Laiapea artiklid Eesti kurtide kooli kohta ilmusid Rootsi kurtide ajalehes Kontaktja Soomes Kuorojenlehtis . Kokkuvõtte Õpetajate Lehte kirjutas A. Laiapea.

Pärast õppetöö lõppu korraldasid kooli aastapäeva auks oma kokkutuleku vilistlased. Tulnud oli ootamatult palju endisi õpilasi. Tore on tõdeda, et kõik kooli lõpetajad on elus oma koha leidnud. Valdav osa töötab koos kuuljate inimestega ja saab kuuljate keskkonnas edukalt suhelda. See näitab, et kooli töö pole olnud tulemusteta, nagu seda on püütud väita.

Kooli juubeliaasta varakevadel suri 49 aastat kurtide koolis pesupesija ja koristajana töötanud Linda Elken.

1992/93. õa juhtis kooli direktorina ikka A. Hein, ent seni õppealajuhatajana töötanud A. Laiapea teatas, et tema loobub ametist ja hakkab  tööle viipekeelekeskuses, mille ülesandeks saab kooli metoodilise töö suunamine. Direktori asetäitjana õppe-kasvatustöö alal ehk teisisõnu  õpilaskodu juhatajana jätkas T. Laur, majandustegevust juhtis P. Vipper.  Aasta keskel asus  raamatupidajana tööle Marje Arraste. Sekretär oli S. Kasuk, ehitus-ja remonditööde organiseerimine oli endiselt Endel Lohu õlul.

Pedagoogide enesetäiendamine toimus koolisisesel viipekeele kursusel, mida organiseeris viipekeelekeskus. Õpetajaks oli Lilli Pärn. Kursused toimusid ka lastevanematele kord kuus nädalavahetustel.

Porkuni kooli oludega käisid tutvumas Stockholmi Manillakooli pedagoogid. Siin olid Norra kurtide rahvakooli õpilased ja õppejõud ning Soomest Porvoo väikese kurtide kooli pere. Porkunist põikas läbi teisigi gruppe Soomest ja USAst.

Meie õpilastest kutsuti Stockholmi Manillakooli külla II ja IV klassi õpilased koos oma õpetajatega. See sõit sai teoks 1.-5. juunil. Samal ajal sõitsid Porvoosse ekskursioonile lõpuklassi õpilased oma õpetaja ja kasvatajaga. Suve lõpul olid Rootsis Faluni lasteaias vastukülaskäigul meie lasteaia töötajad.

Selle õa-ga päädis Porkuni koolis kahe võimeka pedagoogi töö: algastme matemaatikaõpetajana väga häid tulemusi saavutanud Eve Värv jätkas Tartu Kroonuaia Koolis ja asjatundlik hääldustöö õpetaja Tea Kristov Tallinna kurtide lasteaed-algkoolis. Pensionile läks kauaaegne tütarlaste käsitöö õpetaja Selma Jalakas.

1993/94. õa jätkas kooli juhtkond endises koosseisus. Üle pika aja toimus kooli frontaalne inspekteerimine. Toon siinkohal ära  katke inspekteerimisõiendist: “ Kooli juht ja tema esmased asetäitjad moodustavad ühtse, ühiseesmärke mõistva meeskonna. Kooli direktor A. Hein mõistab koolikontingendi eripära ning on püüdnud laste ja täiskasvanute vahel kujundada optimistlikku ellusuhtumist. Koolis ei ole tunda sisepingeid koolijuhi ja alluvate vahel. Tundub, et selles osas etendab arvestatavat rolli A. Heina tasakaalukas, rahulik käitumine ja probleemide lahendamine“.

Toon siinkohal ära ka paar inspekteerijate ettepanekut:

1. Kooli juhtkonnal koos Viipekeelekeskusega otsustada ja fikseerida õppemeetod ja koostada vastavale metoodikale ülemineku plaan.

2. Kavandada  pedagoogilise kaadri täienduskoolitus vastavalt õppe-kasvatustöö eesmärkidele ja aineõpetuse vajadustele.

1994/95. õa  avati kooli juures Riigi Kooliameti otsuse kohaselt  I ja II abiklass Lääne- Virumaa kerge intellektipuudega lastele. Kurtidele sel aastal I kl ei avatud. Kurte lapsi oli õppeaasta alguseks jäänud 69. Enne õppeaasta algust lahkus meilt Tartu Hiie Kooli 5 õpilast, Tallinna Kurtide Koolis jätkas haridusteed 4 õpilast, Ameerika Ühendriikides lapsendati 2 meie poissi. Kurtide eelkoolirühm täienes 2 lastekodupoisiga Tallinnast ja 2 lapsega Hiie koolist.

Porkunist lahkusid Ave ja Vahur Laiapea. Ave Laiapea jätkas äsja loodud Tallinna Kurtide Kooli direktorina. Koos Laiapeadega lahkusid ka kurdid õpetajad Lilli Pärn, Merike Mändsoo ja Sergei Matvijenko.

Koju pensionäripõlve pidama jäi ehitusbrigadir Endel Lohk, tagasi Lõuna-Eestisse siirdus perekond Kasuk.

Sirje Kasuki kohale arveametnik-sekretärina asus sama tubli ja abivalmis Helju Viirg. Kasvatajaks tuli Marika Uussalu ja kokaks Monika Kukk.

Õppealajuhatajat ei õnnestunud leida ka sellel õppeaastal. Et asjad edasi liiguksid, loodi sügisel 4-liikmeline metoodikakomisjon (I. Aosaar, M. Kätt, H. Kuusk ja L. Pukk), kes kevadeks kurtide kooli eesti keele programmi koostasid. Õppenõukogu otsustas sügisel, et kurtide õpetamine toimub totaalse kommunikatsiooni meetodil, s.t abivahenditena on lubatud sõrmendamine, viiplemine, kuuldetaju kasutamine õpilase individuaalseid iseärasusi ja õppematerjali raskusastet arvestades.

1995/96 õa märksõnaks oli kahe koolitüübi—abikooli ja kurtide kooli—rahulik kooseksisteerimine, õppimine ja elamine ühe katuse all. Klassikomplekte oli 13, neist 4 kuuljatele ja 9 kurtidele lastele . Koolist lahkus üle 10 aasta kurtide lastega töötanud Hiie Purju. Uued pedagoogid olid õpetaja Heli Volter abiklassis ja Mairi Luik abiklasside kasvatajana.

Meie kooli õpetajad Elve Riks, Imbi Aosaar, Age Sikka, Piret Kätt, Liivi Lubi ja Leili Pukk said atesteerimiskomisjoni otsusega II palgajärgu.

Suurematest töödest võeti ette sõelapõhjaks muutunud koolimaja katuse remont. Tööd tehti jupp- jupilt, sest vaja minevat 1 miljonit krooni polnud kuskilt korraga võtta.

Võeti kavva remontida suvel kooli võimla.

Nimetatud õppeaastal tegeldi agaralt isetegevusega Tiiu Tammiksaare eestvedamisel. Nii jõuluks kui ka kevadpeoks tuldi välja uue kavaga. Kuuljate laste osalus  elavdas ning mitmekesistas kavu muusika ja sõnaga.

Sporditegevus oli küllaltki aktiivne: võeti osa ka traditsioonilistest Balti kurtide kooli spartakiaadidest.

Hansapanga korraldatud joonistusvõistlustel saavutasid kaks meie kooli kurti õpilast auhinnalised kohad ja neile avati väike arve Hansapangas.

Usinasti töötasid vanemad tüdrukud õppeköögis. Õpetaja V. Vilibergi juhendamisel tehti sügisel hoidiseid, talvel küpsetati ja tehti endale huvitavaid söömaaegu, mille kõrvale maitsti isevalmistatud hoidiseid.

Kool tegi suure kulutuse ja ostis 5 arvutit. Seega lülitusime meiegi üle-eestilisse koolide arvutiseerimise programmi. Kantselei- ja raamatupidamistöö on täielikult arvutipõhiseks  läinud.

Sööti jäi  aastakümneid kurtidele lastele toidulisa andnud kooli aed. Ka see on ajastu märk ja karm paratamatus.

Kevadel lõpetas kooli 2 klassitäit kurte õpilasi : XII a klassi 6 õpilast täitisid 12aastase õppekava , XII b klassi 7 õpilast õppis lihtsustatud õppekava järgi. XII a klassi juhatas Age Sikka, XII b klassi Helve Kuusk. Kooli poolt kaasas võimetekohased teadmised ja parimad soovid, tuleb neil nüüd leida oma tee ja töö üha keerulisemaks muutuvas ühiskonnas. Kurtide koolile jääb see viimaseks nii arvukaks lennuks.

1996/97 õa alustas kool ikka veel Porkuni Kurtide Kooli nime all, kuigi esmakordselt ületas kuuljate õpilaste arv kurtide oma. Kooli juhtkonnas muudatusi ei olnud.

Pensionile jäid 65aastaseks saanud Meida Lango ja Heljo Kirsipuu. Ligi nelikümmend aastat kurte õpetanud Heljo Kirsipuule, kelle tervis viimastel aastatel tunduvalt halvenenud oli,  sai see  ühtlasi ka igaveseks lahkumiseks. 20. septembril lõppes tema elutee ühe hetkega. Kolleegid saatsid ta kodukoha Äksi sügiskullas kalmistule.

1996. a 23. detsembril sai Eesti kurtide kool 130 aastat vanaks.  Pedagoogide pere oli  40liikmeline, uusi töötajaid 3: õpetaja Thea Püss ning kasvatajad Ellen Sepp ja Silvi Kreek.

Lasteaias oli 7 kurti last. Klassikomplekte oli 13. Kokku oli koolis 112 õpilast. Kuuljate laste arv oli 67, kurtide oma 45. Töötas kurtide laste I-II liitklass.

Majanduslikult arenes kool tasapisi positiivses suunas.  Ruumides tehti remonti, peamiselt õpilaskodus. Mõlemasse majja paigaldati kaasaegne tuleohutuse signaalsüsteem, mis õpikodus on tänapäeval nõutav. Jätkus koolimaja katuse remont, koolimajas tehti ka ulatuslikult elektritöid. Peab ära märkima sellel õppeaastal saadud sponsorabi. Esmatähtsad on siin Eesti ODD Fellow ühingult saadud 3 Pentium arvutit ja laserprinter. Koolile osteti aiatraktor, millega kooli suuri  haljasalasid saab suvel hooldada.

Kurtide kooli 130. aastapäeva tähistati 24. jaanuaril 1997. a piduliku aktusega. Õpilaskodu vestibüüli oli muuseumi juhataja Ene Ruubel üles pannud sisuka foto- ja ajalooliste dokumentide näituse. Peole olid kutsutud ka endised kauaaegsed kooli töötajad, nüüdsed pensionärid. Külalisi kutsuti tagasihoidlikult, ainult lähemate sõpruskoolide ja võimu esindajad. Kooli olid tervitama tulnud Lääne- Viru maakonna esindajad haridusosakonna juhataja Jaan Kulveriga eesotsas, Tamsalu linna- ja vallavalitsus, Tamsalu kool, Tartust Hiie sõsarkool ning Tallinna Kaugõppe Erikeskkool, Porkuni ühistu. Aktusekõne pidas muuseumijuhataja Ene Ruubel. Meenetega peeti meeles endisi ja praeguseid staažikaid töötajaid. Oma lauludega tuletas vanu aegu meelde piduliku sündmuse puhul taas kokku tulnud kooli töötajate ansambel. Meeleoluka kontserdi andsid koosviibimisel Väike- Maarja muusikakooli õpilased.  Kohal viibisid ka ajakirjanikud, maakonnalehes Virumaa Teataja ja Õpetajate Lehes ilmusid pikad kirjutised Eesti kurtide kooli ajaloost ja tänapäevast. Oli üks kaunis erinevaid põlvkondi ühendav ja oma kooli tunnet sisendav päev kõigile , kes oma elu Porkuni kooliga on sidunud.

Seoses uue atesteerimismääruse rakendamisega 1.jaanuarist 1997 oli tööd rohkem ka kooli vastaval komisjonil. Enamus pedagooge on õpetaja kvalifikatsiooniga, nooremate seas on nooremõpetajaid, koolis on 7 vanemõpetajat , ei ühtegi õpetaja- metoodikut.

Atesteerimisnõuded on sundinud õpetajaid aktiivsemalt tegelema enesetäiendamisega. Kurtide laste õpetajatele toimusid viipekeele kursused igas kuus ja koolivaheaegadel. Õpetas Regina Toom Tartu Ülikoolist. Suvevaheajal lisandusid viipekeelele veel psühholoogialoengud, kaasaegne eesti keel ning abiklasside pedagoogidele ka õpetamise metoodika loengud Tartus. Kasvatajad osalesid esmaabikursustel, õpetas parameedik Andrus Lehtmets.

Tuleb ära märkida veel üks, ehkki kaudselt kurtide kooli puudutav sündmus. 1996.a Eesti aastanaiseks valiti meie kooli kunagine õpilane Annely Ojastu. Selle tiitli tõid talle võidud Atlanta paraolümpial. Annely sai põhihariduse ja spordi algõpetuse ju meie koolis.

1997/98 õa jätkas kool senise juhtkonna käe all.  Aasta jooksul tehti  korralik remont  lossi ovaalsaalis, selle kõrval asuvas rühmaruumis ja direktori asetäitja kabinetis. Kaasaegsed välisuksed sai koolimaja. Oluliselt paranesid laste magamistingimused: II korrusel vabanes endine direktori korter ja sinna said omaette pesuruumi ja magalad kurdid tüdrukud. Aasta põletavamaks probleemiks oli kurtide laste õpetamise jätkamine Porkunis. Kui Tallinna Kurtide Kool leiaks raha õpilaskodu ehitamiseks ja saaks riigikooliks, siis lõpeks ju kurtide õpetamine Porkunis. Meie kooli juhtkond seisis probleemi ees, kuidas anda tööd senistele kurtide laste õpetajatele, kes on oma elu Porkuniga sidunud. Ootamatult kerkis selles situatsioonis üles pimekurtide laste õpetamine Porkunis. Pika asjaajamise tulemusena jõuti haridusministeeriumiga kokkuleppele  ühe pimekurtide laste klassi avamise suhtes järgmisel aastal.

Sellel kevadel lahkus koolist ka esimene lend V klassi  lõpetanud abiklasside õpilasi. Nende haridustee jätkub Vaeküla koolis.

Neli kurtide 12. klassi õpilast sooritas lõpueksamid ja saadeti 6. juunil südamlikult ellu. Enamiku kooliaastaid oli nende klassijuhataja  Piret Kätt.

1998/99 õa avati eriklass pimekurtidele õpilastele. See oli Eestis üldse esimene katse koondada pimekurte lapsi kokku spetsiaalsesse klassi nende sihipärase õpetamise eesmärgiga. Porkunis avatud pimekurtide osakonda võeti vastu esimesed 3 pimekurti. Pimekurtide I klassis hakkas õpetajana tööle Elve Riks , kasvatajatena Marika Uussalu ja Inga Morozova, abikasvatajatena Juta Pajula ja Hinna Haavistu. Pimekurtide osakonna tarbeks tehti põhjalik remont lossi lõunatiivas endises korteris.

Uute kasvatajatena alustasid koolis Andi Himma ja Ülle Pärg.

Suvevaheajal remonditi õpilaskodus poiste ja lasteaia WC-d ja duširuumid. Lõpetati koolimaja katuse remont. Koolimajal on nüüd üleni plekk-katus. Koolile osteti uus koopiamasin. Töötasid koolisisesed ainekomisjonid—eraldi kurtide ja abikooli õpetajatele.

1999/2000 õa. 2000.aastast töötab kool Porkuni Kooli nime all. Poiste tööõpetuse õpetaja ja kasvatajana alustas tööd Leo Nirgi. Huvijuhi kohale asus Küllike Laur, tööle tuli uus medõde Galina Nester.

Tihenesid sidemed Rootsi Kungsöri kommuuni inimestega. Rootsi sõbrad kinkisid meie lastele jõuluks soojad saapad ja korraldasid suvel 10päevase puhkelaagri Kungsöris. Õpetajad-kasvatajad täiendasid end sel aastal 160tunnisel psühholoogiakursusel. Selle õppeaasta kohta on kroonik märkinud, et kooli ümbrus  on muutunud hoolitsetuks: on lammutatud vanad puukuurid ja kasvuhooned, korrastatud kütuse hoidmise platsid ning vanalinna mänguväljak on saanud murukatte. Kõike tehtut kinnitas Tamsalu valla heakorra ülevaatuse II koht.

Porkuni Kool elas sel õppeaastal üle valusa kaotuse. 6. veebruaril 2000. a suri äkki ägenenud raske haiguse tagajärjel kogu oma elu kurtidele lastele pühendanud kunstiõpetaja ja kasvataja Pikar Riitmuru.