Õpetlik ja lõbus õppekäik 30. september Oivi, Küllike
Suunaks oli – V.-Maarja-Simuna-Emumägi-Äntu kalakasvatus
Osales 6 õpilast: Rasmus, Markus, Mario, Maarja-Liis, Kiara-Maria, Rauno ja õp Küllike, kasv Oivi ning abi Maire.
Esimene peatus Väike-Maarja kujude aed. Imetlesime kaunist ja leidlikku taaskasutuskunsti ning tegija osavaid käsi ja lennukaid ideid. Õppisime, et prügist on võimalik meisterdada väga vahvaid asju.
Liiklesime pisut jala kuni V.-Maarja keskväljakuni. Kordasime liikluses vajalikku, sebra raja ületamist, vasakule-paremale vaatamist jms. Lapsed said teada, et V.-Maarjas on kaks kooli, algklassidele üks ja suurematele klassidele teine. Surnuaiast möödudes arutlesime pisut, miks see olemas on, mis see on ja kuidas seal käituda. Seisatasime, et vaadelda kiriku hõbedast tornikiivrit. Lapsed said teada, kes oli G. Lurich ja miks tema kuju keskväljakul asub, mis on tribüün ning millal ja milleks see vajalik on.
Väga huvitavaks sündmuseks kujunes SMART pakiautomaadi ruumi avamise ning kappide täitmise protsess.
Edasi kulges meie tee Simunasse: keskväljak, Katkuallikas, külakiik, matkarada, Avanduse mõisahoone (lähiajalugu), Mällo paisjärv (vesiveski ja kosk).
Ja nüüd midagi eriti lõbusat ja vahvat – Emumägi. Lapsed lustisid seiklusradadel täie hooga ja nii mõnigi neist sai üle oma esialgsest hirmust ja tundis täit naudingut esmalt hirmutavatena tunduvatest atraktsioonidest. Kolm julget: Markus, Rasmus ja Maarja-Liis ronisid ka vaatetorni tippu. Nautisime kasv Oivi poolt kaasa võetud pirukaid, mis värskes õhus maitsesid imeliselt.
Viimane peatuspunkt oli Äntu. Tore oli vaadata hüljest, nimega „Poiss“. Saime teada, et „Poiss“ on tavalisest hülge elueast kõvasti vanem, seega juba hülgevanur, aga vaatamata sellele poseeris ta meile oma täies hiilguses. Nägime, kuidas hüljes kalaga maiustas ja saime teada, et tema toiduks kulub päevas u 15 kg kala. Uudistamist väärt olid ka hiigelsuured tuurakalad, kes elasid sõbralikult koos päris pisikeste liigikaaslastega. Suur möll läks lahti mõlematel kui neile sööki vette visati, vesi lausa kees näiliselt.
Tagasi Porkunisse jõudes olime küll väsinud, aga õnnelikud ja rahulolevad, kuna päev oli imetoredalt sisukas.
Täname Emumäe sõbralikku tädi, Äntu kalakasvatuse lahket töötajat ja meie bussijuhti Ants`u.
Oivi ja Küllike
Suunaks oli – V.-Maarja-Simuna-Emumägi-Äntu kalakasvatus
Osales 6 õpilast: Rasmus, Markus, Mario, Maarja-Liis, Kiara-Maria, Rauno ja õp Küllike, kasv Oivi ning abi Maire.
Esimene peatus Väike-Maarja kujude aed. Imetlesime kaunist ja leidlikku taaskasutuskunsti ning tegija osavaid käsi ja lennukaid ideid. Õppisime, et prügist on võimalik meisterdada väga vahvaid asju.
Liiklesime pisut jala kuni V.-Maarja keskväljakuni. Kordasime liikluses vajalikku, sebra raja ületamist, vasakule-paremale vaatamist jms. Lapsed said teada, et V.-Maarjas on kaks kooli, algklassidele üks ja suurematele klassidele teine. Surnuaiast möödudes arutlesime pisut, miks see olemas on, mis see on ja kuidas seal käituda. Seisatasime, et vaadelda kiriku hõbedast tornikiivrit. Lapsed said teada, kes oli G. Lurich ja miks tema kuju keskväljakul asub, mis on tribüün ning millal ja milleks see vajalik on.
Väga huvitavaks sündmuseks kujunes SMART pakiautomaadi ruumi avamise ning kappide täitmise protsess.
Edasi kulges meie tee Simunasse: keskväljak, Katkuallikas, külakiik, matkarada, Avanduse mõisahoone (lähiajalugu), Mällo paisjärv (vesiveski ja kosk).
Ja nüüd midagi eriti lõbusat ja vahvat – Emumägi. Lapsed lustisid seiklusradadel täie hooga ja nii mõnigi neist sai üle oma esialgsest hirmust ja tundis täit naudingut esmalt hirmutavatena tunduvatest atraktsioonidest. Kolm julget: Markus, Rasmus ja Maarja-Liis ronisid ka vaatetorni tippu. Nautisime kasv Oivi poolt kaasa võetud pirukaid, mis värskes õhus maitsesid imeliselt.
Viimane peatuspunkt oli Äntu. Tore oli vaadata hüljest, nimega „Poiss“. Saime teada, et „Poiss“ on tavalisest hülge elueast kõvasti vanem, seega juba hülgevanur, aga vaatamata sellele poseeris ta meile oma täies hiilguses. Nägime, kuidas hüljes kalaga maiustas ja saime teada, et tema toiduks kulub päevas u 15 kg kala. Uudistamist väärt olid ka hiigelsuured tuurakalad, kes elasid sõbralikult koos päris pisikeste liigikaaslastega. Suur möll läks lahti mõlematel kui neile sööki vette visati, vesi lausa kees näiliselt.
Tagasi Porkunisse jõudes olime küll väsinud, aga õnnelikud ja rahulolevad, kuna päev oli imetoredalt sisukas.
Täname Emumäe sõbralikku tädi, Äntu kalakasvatuse lahket töötajat ja meie bussijuhti Ants`u.
Oivi ja Küllike
